VANAMUSA JA HIPHOP – MIDA K*RADIT?!

Märtsis toimub kevadise pööripäeva ja vanamuusikapäeva puhul kolmel järjestikusel õhtul kolmes eri linnas erakordne muusikaline kohtumine varajase muusika ja hiphopi-artistide vahel. 17. sajand ja 21. sajand. Floridante ansambel ja konsort, metsosopran Kadri Tegelmann, Genka ja Paul Oja.

Tekst: SAALE FISCHER, klavessiinimängija
Fotod: GUNNAR LAAK, KARINA KESKÜLA, SIIRI KUMARI

Kaks maailma, millel justkui puuduksid kokkupuutepunktid, vanamuusika ja hiphop, on ühiseks mänguväljaks valinud ajastuteülese teema – armastuse. Armastus puudutab meid kõiki: noori ja vanu, mehi ja naisi, vanemaid ja lapsi, sõpru ja armastajaid. Armastus elu vastu. Kuidas kõlab Claudio Monteverdi aaria Genka esituses või midagi legendaarset klavessiinil või viola da gamba’l? Üks maailm, üks teema, üks lava. „Kuule, aga kuidas me selle Henry ära tunneme?“ küsin takso teisest uksest väljuvalt Kadri Tegelmannilt. On augustikuu algus ja meie oleme teel Direktori Kabinetti, nõukaaegses kontorihoones asuvasse stuudiosse, kus meid ootab fotograaf Gunnar Laak. Saanud jalad maha, müksab Kadri mind küünarnukiga ribidesse, kui meist mõni meeter eespool maja seina äärde asub parkima üleelusuurune džiip: „Vaata, tema vist ongi!“

KOHTING HIPSTERIMAJA TAGAHOOVIS

Niimoodi, hipsterimaja tagahoovis, kohtuvadki esimest korda hiphop ja vanamuusika. Või nende viljelejad. Mul on hea meel, et Floridante „rütmigrupi“ teine pool, tšellist Villu Vihermäe saabub sündmuspaigale samuti ootamatult stiilselt – erkpunase sportmersuga, mis siis, et suveautoks laenatud. Peen värk. Hiphop ja vanamuusika! Vaatame Kadriga teineteisele otsa, meil on täna suurtele poistele vastu panna ainult professionaalselt puuderdatud palged.

Päikesepaistelises tutvusringis oleme korraks lihtsalt inimesed. Mina, sina, tema. Veregrupid klapivad ja stuudiolampide valgusvihus poose võttes hakkavad lendama esimesed naljad. Me teame, et varajane muusika saab selle projekti lähtealuseks, ja muu asetub selle ümber. Kontseptuaalseks tööks ühisosa leidmisel läheb alles järgmiste kuude jooksul. Vanamuusika ja selle esitamise ideoloogia kätkeb endas vanu pille, akustilist autentsust, esituslikku tõepärasust, ajastutruudust ja respekteerivat suhtumist ammulahkunud heliloojate nooditeksti. Me esineme parketiga tubades ja rõõmustame, kui akustika kannab, pillid häälestuvad ja publik plaksutab ettenähtud kohtades. Hiphop ammutab ainese sellest, mis on siin ja praegu: tänaval, poes, koduseinte vahel. Ilusatest asjadest, aga ka asjadest, mis haisevad ja on koledad. Hausvaif laiffi ja läbipaistvad kilekotid. Kopli trammi kontingent ja Jeesus Presley. Need on vaid mõned üksikud teemad, mida Genka on kunstipäraselt käidelnud. Ma arvan, et tema rõõmustab siis, kui saab ühiskonna kriipkohad rütmiliseks tekstiks kirjutada ja läbi omanimelise filtri lasta. Valge hiphopi korrektsemaks defineerimiseks peaksin vist spikerdama vikipeediast, parem ma siis seda ei tee.

NOODID ÜHTE KAPPI?

Niisiis kaks diametraalselt erinevat maailma, mõlemad osa Eesti kultuurist. Miks me otsustasime laval kohtuda? Olen viimaste aastate jooksul kasvavalt tundnud, kuidas eri variatsioonides aiva korduvates kontserdipealkirjades, mis viivad meid „muusikalisele reisile läbi Euroopa“ või serveerivad „sädelevat barokki“, avalduks justkui sama haiguse erinevad sümptomid. Mugavustsooni sattumise inertsus, sama repertuaar, samad reeglid; patt, millest ma ka ise puhas pole, ja mis toitub 20. sajandi HIP-liikumise puritaanlikust varjust: „vanamuusikat mängitaksegi nii ja mitte teisiti!“. Eriti saksakeelses

kultuuriruumis tegutsedes on silma jäänud, et HIP-bändide proovid kipuvad kiiresti libisema tulisteks aruteludeks teemal „kuidas on autentsem?“. Võidab see, kes suudab oma argumentide kaitseks esitada kõige rohkem traktaadikatkeid ja täpseid aastaarve. Uskuge või ärge uskuge, aga Facebookis on oma grupp isegi 19. sajandil levinud tahvelklaveri austajatele, kus muude klahvpillide nime suhu võtta ei tohi, grupi reeglid keelavad. Me kõik läheme lolliks omamoodi.

Olgu-olgu, mõtlen noil meeleheitehetkil, ja püüan hoolega meeles pidada, et mu vasaku käe näppude alt kostuvad veerandnoodid kõlaksid klavessiinil ikka ühtlaselt good-bad-good-bad… Asjatundjad noogutavad rahulolevalt. Publik, paraku, ei saa kunagi teada, et nägin vaeva ning panin pilli hilisrenessansiaja kombe kohaselt kesktoonhäälestusse, sest … hoidusin terve kontserdi ajal vapralt koledasti kõlavaid dis- ja ais-noote puudutamast. Metsa see autentsus, teeks hoopis mussi. Kui Paul Oja hiljuti meile kuulamiseks oma esimese Purcelli järgi tehtud demo saatis, oli tema esimene küsimus hoopis: „Kas nii on lahe?“ Jaa, Paul, jaaaaa!

SÕÕM VÄRSKET ÕHKU

Ärge arvake, justkui ma ei armastaks oma eriala ja möödunud epohhide muusikat. I do! Ent kui iga päev tuleb „elustada möödunud sajandite kõlamaastikke“, siis kuskile kuklasse jääb kripeldama tarve otsida, astuda edasi uude tuppa, avada vana kummuti uusi laekaid ning uurida selle lõhnu ja avastamata võimalusi. Suhestuda läbipaistvate kilekottide ja Kopli trammiga. Olla kontaktis omaenda aegruumiga. Selles valguses on tuule tiibadesse saanud näiteks Floridante teekond nimega „Eesti miniatuurid“ – üksteise järel meie kavadesse põimuvad Eesti heliloojate uudisteosed vanadele pillidele. Selles valguses vaimustusin ka aasta-paar tagasi Soome koreograafist Tero Saarinenist, kes mõtestas tänapäevasele vaatajale ainuvõimalikul moel ümber Claudio Monteverdi loodud uue väljendusrikka stiili revolutsioonilisuse omas ajas. Ka Monteverdi vaatas tagasi vaid selleks, et minna edasi. Rangete polüfooniareeglite hülgamine ja sõnade tähendust ning emotsionaalset laengut esiplaanile tõstev monoodiline laul eristus eelnenust juba helilooja enda kleebitud siltide poolest: seconda pratica versus prima pratica. Nüüd versus enne. Pärast Monteverdit polnud maailm enam endine. Tero Saarinen astus Monteverdi jälgedesse ning lõi järgmise pratica: tema multidistsiplinaarne tantsu- ja muusikaetendus Monteverdi muusikale kandis pealkirja „Third Practice“. Kumb siis on õigupoolest autentsem? Minna edasi või vaadata tagasi? Ja kas see üldse ongi õigesti püstitatud küsimus? Usutavasti jätkub ruumi ja eluõigust nii ühele kui teisele vaatamise viisile.

VÄGEV VÄLJAKUTSE

Kadri Tegelmanni hullumeelne idee teha ühine kava mõne DJ ja/või räppariga langes sestap täiesti õigel hetkel ja täiesti valmisküntud vakku. Põhjus, miks Genka ja Paul vanamuusikamõttega pikema järelemõtlemiseta kaasa tulid, peitub küllap sarnastes asjaoludes. Genkat alias Henry Kõrvitsat parafraseerides: et iga päev ei oleks sama lahja kohv ja mannapuder sama külm.

Challenge me,“ konstateeris Genka, kes ei jaksa ka terve elu kvadraatset rütmi pressida, meie esimesel loomingulisel koosolekul sealsamas Direktori Kabinetis, kui oli poseerimiseks ette pandud suured mustad prillid jälle eest ära võtnud. Paljastunud näkku ilmus paks rahulolu, kui projektis just neidsamu iidseid madrigale esitava viieliikmelise vokaalkonsordi eest vastutust kandev Lodewijk van der Ree talle telefonist ühe polürütmilise struktuuriga renessansiaegse hiti teise järgi ette mängis. Lodewijki salaarmastus on just need polüfoonilised madrigalid, mida Eestis peaaegu ei esitatagi.

Lodewijki ja Kadrit seob muuseas üks õrn traagelniit, ja see on Holland. Kaks vokalisti, kes on kolinud elama teineteise kodumaale ja teevad nüüd seal kumbki oma karjääri. Lodewijk Eestis ja Kadri Hollandis. Kui Lodewijk vander Reed teatakse Eestis pigem akadeemilise koorimaastiku elavdajana, siis Kadri Tegelmann on üks mitmetahulisemaid vokaliste, keda oma elus kohanud olen. Ta ise nimetab end küll tagasihoidlikult metsosopraniks, väljub aga nii oma repertuaarivalikus,

häälekasutuses kui ka lavalises olekus pidevalt igasugustest sahtlitest, millesse (nais)vokaliste on kombeks paigutada. Nii Kadri esimesel sooloplaadil „Laula!“, ühisel koos teorbi- ja vihuelamängija Mike Fentrossi ja klarnetist Maarten Ornsteiniga, kui ka muus lavaelus kuuleb lauljatari kord Seto eidena sajatamas, kord hella emana häälitlemas ja natuke ka klassikaliselt koolitatud metsosopranina laulmas. Kadri viimane suurprojekt Hollandis, naiseksolemist väärtustav „Pink portal“ koreograaf Cecilia Moisio juhtimisel, pani ta laval olukorda, kus tal tuli lisaks laulmisele ka tantsida ja … räppida! Kadri on pannud mind mõistma, et päris kunst sünnib seal, kus piirid kaovad.

Floridante ansambel, mis varieerub sarnaselt kõigi maailma vanamuusikaansamblitega vastavalt esitatavale kavale, on sedakorda kolmeliikmeline: Paul Daniel barokk-kitarril ja e-kitarril, Villu Vihermäe viola da gamba’l ja allakirjutanu klavessiinil ja orelil. Kuidas ühendada elektroonilisi ja akustilisi pille, mikrofoniga ja mikrofonita lauljaid, tõmmata joonlauaga sirgeid näiliselt ühendamatute punktide vahel ajas ja ruumis? Emade ja isade, tütarde ja poegade, abikaasade ja lihtsalt inimestena peaks meid ideaalis ühendama üks teema – armastus iseenda, armastus kaasinimeste ja armastus elu vastu. Siiras tunne, mis väljendub anda tahtmises, soojuses, õnnetundes, aga ka pettumustes ja valus. Me laseme end armastusest kanda!

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega.