Eesti kontserdi
avalehele
Elujõuline klaver
Tekst: Ia Remmel
Festival KLAVER jõuab tänavu oma 15. teetähiseni, olles nii Eesti üks staažikamaid muusikafestivale. Sellel festivalil on esinenud maailmanimesid ja saanud tuule tiibadesse meie noorem põlvkond. Viimastel festivalidel on roteeruvalt olnud kunstiliseks juhiks üks eesti pianist, seekord Sten Heinoja. Järgnevas intervjuus räägib ta, kuidas on koostatud tänavune festival KLAVER ja mis mõtetega vaatab ta klaverikunsti tänapäeval.
Millised tunded ja mõtted valdasid, kui sulle tehti pakkumine olla tänavuse festivali KLAVER kunstiline juht?
Sten Heinoja: Kõigepealt tuli ikka muidugi võtta mõtlemisaega. Midagi niisugust sellises mastaabis pole ma ju enne teinud. Aga lõpuks läks kõik juba üsna sujuvalt. Kui hakkasin kaaluma, keda sooviksin festivalil näha, tulid kohe esile kindlad nimed. Mul on hea meel, et saime suure osa neist mõtetest ka realiseerida.
Kes mõtetest läbi käisid, keda tahtsid kutsuda?
Põrgatasime Eesti Kontserdi peaprodutsendi Maarit Kangroniga mitmeid nimesid edasi-tagasi. Eks oleks ju olnud fantastiline saada siia kõik A-klassi pianistid. Minu esimene mõte oli, et väga tahaks Martha Argerichi. Ta ei ole Eestis käinud. Aga selge see, et selliste artistide Eestisse saamine ei ole lihtne.
Üks kurb tõdemus oli, et oleks meil väga tahtnud näha Mihhail Pletnjovi, ta on omal ajal siin mänginud, aga praegu on keerulised ajad, poliitilised probleemid, nii et see mõte jäi siiski ära. Pletnjov on erakordne muusik, alati kui tema esituses midagi kuulen, pöördun selle poole korduvalt tagasi.
Üks suur nimi on festivalil aga kindlalt olemas.
Jah, Sir András Schiff. Ta oli juba hooajakavva planeeritud ja nii sai tema kontserdi ühendada festivaliga KLAVER. Nüüd ongi festivalil kaks kõrgpunkti: András Schiff ja Eesti Festivaliorkester Paavo Järviga.
Loomulikult on sellise kaliibriga kunstnike nagu Schiff külaskäik midagi erakordset. Mulle kui kunstilisele juhile on suur au, et selline artist festivalil esineb. Iga kontsert, mis ta annab – olen teda ka Berliinis kuulanud –, on sündmus, täiuslik tervik. Tema eelmine kontsert Tallinnas oli üle nelja tunni pikk. Aga kordagi ei tekkinud mõtet, et aeg on koju minna, hoopis, et see kestaks ja kestaks.
Keda veel festivalile valisid?
Üks nimi, kes mul ka kohe tuli, on ukraina pianist Vadym Holodenko. Ta on 2013. aasta Van Cliburni konkursi võitja, väga kõrget klassi mängija. Olen aastate jooksul palju tema salvestusi kuulanud. Eriti on meeles üks plaat, kus ta mängib Skrjabini sonaate. Võtan selle ikka ja jälle välja, kui on mõni raske hetk või lihtsalt tahaks midagi ilusat kuulata. Ta on oma karjääriga praegu suurel tõusulainel. Ta avab festivali sooloõhtuga Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis, kus selleks ajaks on arvatavasti ka juba uus Steinway klaver. Järgmisel õhtul mängib ta Eesti Festivaliorkestriga Brahmsi klaverikontserti nr 1. Tänapäeva muusikutele ongi omane, et tuleb teha palju erinevaid asju ja on hea, kui artist saab end festivalil näidata mitmest küljest.
Kuna festivali läbiv idee on seekord „elujõuline klaver“, siis on loomulikult siia kutsutud ka nooremaid pianiste. Kontserdile ERSOga tuleb soleerima mu hea sõber, inglise pianist Martin James Bartlett Londoni Kuninglikust Muusikakolledžist, kus ise omal ajal õppisin. Martin on ka 2014. aasta BBC Young Musiciani preemia laureaat. Ta esitab Beethoveni klaverikontserti nr 5 „Emperor“. See „Emperori“ (Imperaatori) teema haakub paraku väga tihedalt praegu maailmas toimuvaga. Mõtlen ka kontserdi eelvestlusele kutsuda rääkima kedagi, kes mõtestaks impeeriumide teemat vaatega tänapäevale.
Festivali lõppkontsert on eesti noorte pianistide päralt. Tänavu möödub 175 aastat Liszti surmast ja see on suurepärane võimalus teha kummardus tema klaveriloomingule. Noored pianistid Havryil Sydoryk, Mattias Heina, Rasmus Andreas Raide, Sofia Khvichia, Peeter Kivistu, Tiit Tomp, Madis Sikk, Mariam Miqeltadze, Fortunato Salvador García Piquer, Viola Asoskova ja Tähe-Lee Liiv esitavad ühel õhtul kõik Liszti „Transtsendentsed etüüdid“. Pöörane, aga samas väga loogiline idee, mis haakub festivali ideega „elujõuline klaver“. See õhtu on planeeritud kahes osas, teises osas teevad kaasa MUBA noored pianistid. Nemad esitavad kogu Schumanni „Lastestseenide“ tsükli.
Meie noortele muusikutele peakski järjepidevalt pakkuma võimalust Estonia kontserdisaalis esineda. Mäletan oma õpinguajast, et Estonia kontserdisaalis mängida oli aasta kõige suurem sündmus. Muusikakeskkoolis toimusid valikmängud, et sinna esinema saada. Nüüd on muidugi EMTA-l ja MUBA-l endal olemas suurepärased saalid, kuid sellegipoolest on Estonia kontserdisaal siiski ikooniline saal, Eesti klassikalise muusika esinduskoht.
Festival KLAVER on pika traditsiooniga sündmus. Millisel kohal ta sinu pilgu läbi on meie muusikaelus?
Traditsioon on tõesti pikk, tulekul on juba 15. festival, natuke ka juubelihõnguline. Ka mu enda kogemus selle festivaliga ulatub juba 20 aasta taha. Mängisin seal esimest korda 2006. aastal. See, et festival on järjepidevalt toimunud, on suur asi. Eesti Kontsert on seda väga missioonitundlikult vedanud. Neil on ressursid ja võimalused seda nii mastaapselt korraldada ning pakkuda erakordset võimalust mitmel päeval sellesse kaunisse maailma süveneda.
Kahjuks on festivali päevi ja kontsertide arvu kord-korralt vähendatud. Seekord on kavas kahe erineva sümfooniaorkestri kontserdid. Ja see, et üks pianist saab end näidata sooloõhtuga ja seejärel solistina orkestri ees, on ka midagi uut sellel festivalil?
Orkestrite osas kujuneski nii – neil olid oma kindlad päevad, millal neil oli võimalik. Ja festivali pikkus – ma arvan, et selline kompaktsus on võib-olla isegi hea. Kogemustele toetudes oli saanud selgeks, et neli päeva on paras pikkus ja publik ei jõua tihedamini käia.
Viimastel festivalidel on enne kontserte olnud väga huvitavad vestlused. Kas nendega jätkate?
Jätkame. Suures plaanis on vestlused paigas ja ideed olemas. Üheks vestlusteemaks on näiteks „Virtuoossus looduses“. Sinna on kavas kutsuda vestlema Valdur Mikita ja Kaupo Kikkas. Schiffi kontserdi eel tahame kutsuda rääkima Doris Kareva. Kuna Schiffi klaveriõhtud on alati sellised poeetilised tervikud, siis sobituvad sinna Doris Kareva mõtted, kuidas tema luulet näeb ja kuidas see on seotud muusikaga.
Üks eriline plaan on veel – teha Johan Randverega Fotografiskas noortesündmus. Mulle väga meeldis klaveripäev, mille korraldas Eesti Klaveriõpetajate Ühing Rakvere Arvo Pärdile pühendatud muusikamajas Ukuaru – kokku tuli palju noori klaverimängijaid Eesti muusikakoolidest. Tahaks teha midagi samalaadset, kus noored saavad tulla oma lugusid esitama. Sinna vahele me siis Johaniga räägime, võib-olla mängime ise ka ja õhtul on kõik oodatud kontserdile.
See tundub väga hea ja viljakas mõte, saab mängida ja pärast kontserdile – kõik head asjad kokku.
Jah, selline avatud formaat. Fotografiskas käib nädalalõpul palju inimesi, nii oleks see ka klaverimängu ja festivali promo.
Nagu sa mainisid, festivali idee on „elujõuline klaver“ – see on praegu väga oluline teema. On ju olnud aegu, mil räägiti, et klaveriõhtu ei too saali täis. Aga viimased aastad näitavad suurt tõusu, saalid on täis ja mitte ainult kuulsatel nimedel nagu Kissin ja Sokolov, vaid saalid on tulnud täis ka eesti pianistidel ja teistel välismaistel esinejatel.
Minul on kunsti osas üldse väga suur lootus. Kogu selle tehnoloogia arenguga, millest nii palju räägitakse – AI, robotid –, jääb inimestel järjest rohkem vaba aega üle. Ma usun ja näen, et suur osa sellest on hakanud minema kultuuri tarbimisele. Meie ala on kindlasti ka suurel tõusulainel, sest need on erioskused, mida ei õpi lühikese ajaga ja mida ükski masin ei asenda. Seda on juba näha teatrist – teatrisse on Eestis ju peaaegu võimatu pileteid saada!
Mida rohkem oma kunstist räägime ja seda esile tõstame – kasvõi näiteks festivaliga KLAVER –, seda laiemat tähelepanu see saab. Minu noorpõlves räägiti palju, et inimesed justkui pelgavad klassikalise muusika kontserdile tulla, äkki teevad midagi valesti või käituvad kohatult. Mulle tundub aga, et nooremal generatsioonil sellist hirmu ei ole. Pigem toovad nad kaasa oma mõtted ja sotsiaalsuse. Ma arvan, et paremad ajad on tulekul (kuigi ka varasemad pole olnud põrmugi halvad).
Euroopas on ka mitmeid suuri ja huvitavaid klaverifestivale. On sul nendega kokkupuuteid olnud?
Festivalikava koostades uurisin nende kohta küll. Londonis elades puutusin selliste festivalidega päris palju kokku. Aga rohkem kui suuri on tegelikult väikesi festivale, mida korraldatakse igasugustes erilistes ja ootamatutes kohtades. Sageli on neil ka juures hariduslik osa – meistrikursused ja muu. Ma väga sooviksin et festivalile KLAVER lisanduks haridusprogramm. Ja väga loodan, et Sir András Schiff on nõus meil andma meistriklassi, läbirääkimised praegu käivad.
Kas tooksid välja veel noorema generatsiooni pianiste, kes sulle huvi pakuvad ja keda võiks ka meile võimaluse korral esinema kutsuda.
Väga häid noori mängijaid on tõesti palju. Huvitav on iga suure konkursi järel näha, kuidas tõusevad esile mingid uued nimed, ja siis mõne aja pärast vaadata, mis neist on saanud. Mõned kaovad, teised jäävad laineharjale. Nagu viimase Chopini konkursi võitja Eric Lu. Tal olid juba enne mitme päris olulise konkursi võidud, aga suurt karjäärilendu nendest ei tulnud. Loodetavasti nüüd see Chopini konkursi võit loob selle karjääri, mis ta väärt on.
Meil on ka Eestis väga lahedaid noori pianiste, nagu näiteks viimane „Klassikatähtede“ võitja Havryil Sydoryk. Mis temast tuleb, tegelikult ei teagi, tal on muusikas huvid nii erinevates kohtades.
Tõepoolest on omajagu pianiste, kes tegelevad aktiivselt mängimise kõrval näiteks heliloominguga. Olen isegi mõelnud, kuidas nad kõike jaksavad. Ka näiteks Kissin komponeerib, Pletnjov.
Sellega on nii, nagu ma meie vestluse alguses ütlesin: tänapäeva artistid peavad olema multifunktsionaalsed. Tundub, et tänapäeva muusiku oskuste pagas peab olema veelgi laiem kui 20 aastat tagasi. Mitte isegi see, et mängid kõrgel tasemel pilli või komponeerid – sa pead suutma püsida pildis ja ennast ka n-ö müüa.
Olen ise samasugune – hakkasin klassikalise klaveri kõrval tegelema elektroonilise muusikaga, mis on mulle alati südamelähedane olnud. Ma ei leia, et see minu keskendumist segaks, pigem pakub võimalust vahepeal teisele lainele saada.
Niisama on helilooming võimalus sellest tohutust esinemispingest ja harjutamisest vahel kõrvale saada ja end teistmoodi väljendada. See on tänapäeval järjest rohkem levinud. Vaadates inimesi, kes teevad suuri karjäärimuutusi – elu on maailmas muutunud lihtsalt nii heaks, et meil on võimalus tegelda palju rohkemate asjadega.
13.10 kl 19 Festival KLAVER. Vadym Kholodenko, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdimaja
14.10 kl 19 Festival KLAVER. Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester, Estonia kontserdisaal
15.10 kl 19 Festival KLAVER. Sir András Schiff, Estonia kontserdisaal
16.10 kl 19 Festival KLAVER. Fantastiline Beethoven, Estonia kontserdisaal
17.10 kl 19 Festival KLAVER. Galakontsert, Estonia kontserdisaal
