Kavas:
Tormis. Kalevala XVII runo „Vipuses käimine“ („Vipusessa käynti“)

Vanemuise kontserdimaja hooaja lõppkontsert „Kevadtormis“ toob lavale Eesti meeskoorilaulu kaks lipulaeva – Eesti Rahvusmeeskoori ja Tartu Akadeemilise Meeskoori. Pea 100 meest panevad seljad kokku ja pakuvad publikule kordumatu, unustamatu ja tõeliselt mehise elamuse.

Kontserdi esimese poole täidab Veljo Tormise suurvorm „Kalevala“ seitsmeteistkümnes runo ehk „Vipuses käimine“, mis viib kuulaja soome-ugri mütoloogilisse maailma. Veljo Tormise 35-minutiline teos küündib oma üüratu vormikaare ja muusikalise arenguga suisa sümfoonilise mõõtmeni.

Teine pool on mitmekesine läbilõige koorimuusikast. Kõrvuti Tormise rahvalaulutöötluste ja mereloitsuga „Incantatio maris aestuosi“ kõlavad Arvo Pärdi vaimulikud miniatuurid, mille keskendunud ja napp kõla pakub kontrasti Tormise ürgsele energiale. Kava tasakaalustavad ka lüürilisemad hetked – Miina Härma „Kojuigatsus“ ja Ester Mägi „Üks hetk“ –, millele lisanduvad Tõnu Kõrvitsa tundliku helikeelega „Kuu“ (tsüklist „Kolm laulu Dolorese lauluvihikust“) ning Pärt Uusbergi „Mis on inimene?“. György Orbáni „Daemon irrepit callidus“ lisab kavale särtsu ja rütmilist hoogu.

Kevadised tormid on muutlikud – kord vaibuvad, kord koguvad jõudu. Just niisugune on ka kava, mis kõlab Vanemuise kontserdimaja hooaja lõppakordina: kahe eliitmeeskoori esituses vahelduvad rahu ja rahutus, õrnus ja jõulisus, arhailine ja tänapäevane. Ning kui Tormise nimi selles kavas korduvalt esile tõuseb, ei ole see juhus – selles muusikas on midagi, mis liigub samas rütmis looduse endaga.