Sündinud Jõhvis: “August von Kotzebue viimane vaatus” on esimene pääsuke Eesti Kontserdi ning Jõhvi vallavalitsuse loodetavasti pikaajalises koostööprojektis, kus vabakutselised loomeisikud loovad kolme kuu jooksul Jõhvi residentuuris lavateose. Lavastaja Elina Pähklimägi on pannud kokku lavastusmeeskonna, kuhu kuuluvad dramaturg Katariina Libe ning näitlejad Triinu Meriste, Jaune Kimmel, Janek Joost ning Markus Truup.
Teatritrupp, kelle juured on üle Eesti laiali, soovis Jõhvis töötada materjaliga, mis oleks ühtaegu seotud kohaliku ajalooga ning samal ajal põnev ja liigutav. August von Kotzebue elulugu seda kõike on.
Kaks meest. Mõlemad geniaalsed kirjanikud. Üks neist kirjutab rahvale ja kaasajale, teine rafineeritumale maitsele ja igavikule. Neist esimene on kaasaegsete poolt palavalt armastatud, aga ajalukku läheb teine. Need kaks meest on August von Kotzebue ja Johann Wolfgang von Goethe.
Kotzebue oli eluajal enim mängitud näitekirjanik Saksamaal, tema näidendeid hinnati ka Prantsusmaal, Inglismaal ja koguni Indoneesias. Eriti oluline on olnud Kotzebue aga Eesti teatri jaoks: ta rajas siia esimese kutselise teatri ja just tema kirjutatud näidendites kõlas eesti keel esimest korda laval.
Saksamaal Weimaris sündinud Kotzebue sattus 18. sajandi lõpus Vene keisririigi ametnikuna tööle Tallinnasse, leidis kiirelt baltisakslaste hulgas sõpru ja ka abikaasa. Kotzebue omas Eestis mitut mõisa, teda on nimetatud ka üheks esimeseks estofiiliks. Elu pillutas teda Saksamaa ja Venemaa vahet ja nii jättis ta sügava jälje mõlemasse teatritraditsiooni.
Tänapäeval aga ei mäleta Kotzebued ja tema pärandit enam eriti keegi. Küll aga teatakse Kotzebue ajastukaaslast ja kirjanduslikku rivaali Johann Wolfgang von Goethet. Lavastuses kohtume August von Kotzebue vaimuga, kes ei ole siiani rahu saanud. Ta üritab leida vastust küsimusele: mida tegi ta valesti, et ta ajalukku ei läinud?
Otsides vastuseid, hakkab Kotzebue jutustama oma elulugu. See on tihedalt seotud Eesti ja eriti Ida-Virumaaga. Loost käivad läbi tema kolm baltisakslannast abikaasat ja mitmed ajalooliselt olulised isikud, nende seas koguni üks Vene tsaar, kellega Kotzebuel olid väga lähedased suhted. Aga kõige olulisemal kohal selles loos on paratamatult Goethe. Soov olla Goethest parem või teha Goethele tagasi kannustab Kotzebued kirjamehena läbi elu
