TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lennu diplomilavastus

Giovanni Boccaccio „Dekameron” on Euroopa kirjandusloo üks tüvitekste, mille tähendus ja mõju on tajutavad tänapäevalgi. Ja nagu Boccaccio teoses, pajatavad ka VAT Teatri ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia koostöölavastuses kummalisi, õpetlikke, liigutavaid ja veriseid lugusid noored ise. Nad räägivad maailmast, mis on alati pisut ohtlikum ja müstilisem, kui me oma argielus tunnistada tahame – ja seda nii 14. kui 21. sajandil.
„Dekameron“ algab lausega: „On inimlik omadus kaasa tunda neile, kelle meel kurb on.“ Infoühiskonnas pommitab meedia tarbijaid lugematute lugudega eri elualadelt, kuid eriti hinnatud on lood katastroofipiirkondadest, sõjaväljadelt, epideemia epitsentritest – sest laibad, veri, väändunud jäsemed ja valukarjed on minev kaup.
Meie katsume klassikalugude abil selgust luua, kus on ikkagi inimliku kaasatundmise võime piirid ja kust algab kalestumine?