28. september – 1. oktoober 2023
Kunstiline juht Mihhail Gerts
Festival TubIN 2023 jätkab järjekindlalt kahel eelmisel aastal alustatud teekonda Eduard Tubina sümfooniate tutvustamisel ja nendega seonduvate sündmuste ning teemade mõtestamisel.
Tänavuse festivali keskmes on Eduard Tubina seitsmes ja kaheksas sümfoonia ning festivali peateemaks on järjepidevus. Põhimõte nulla dies sine linea (ld ei päevagi rida kirjutamata), mille Tubin Heino Elleri juures õppides omandas, aitas tal loomingus edasi liikuda ka elu kõige keerulisematel hetkedel. Üks selliseid hetki oli Tubina jaoks väliseesti pagulasringkondade rünnak, mis järgnes tema 1961. aasta Eesti külastusele. Sel ajal pidi Tubin taluma igale pagulasele tuttava, Ristikivi isamaatuse-tundele lisaks ka rahvuskaaslaste laimu uuel maal. Just sellise risttule all on kirjutatud festivali avakontserdil „Non grata“ kõlav Tubina kaheksas sümfoonia, milles ta enda sõnul julges väljendada tundeid, julges nutta ja naerda. Ajaloodistantsilt on huvitav küsida, miks ei suutnud või ei soovinud pagulaskogukond mõista Tubina külaskäigu põhjust – viibida balleti „Kratt“ esietendusel ning toetada siinseid noori heliloojaid. Tubina eeskuju olulisusest Eesti noorte heliloojate põlvkonnale annab tunnistust tänavuse festivali avateos, Arvo Pärdi esimene sümfoonia, mis on pühendatud Pärdi ja Tubina ühisele õpetajale Heino Ellerile.
Ka Heino Elleril olid õpetajad, neist üks olulisemaid 1904. aastast Tartu reaalkooli muusikaõpetaja Rudolf Tobias, kelle loodud kooliorkestris ning Eesti esimeses keelpillikvartetis mängis noor õpilane Eller viiulit. Järjepidevust hoides on tänavusel festivalil pühendatud Tobiase 150. juubeliaastale nii Heino Elleri Muusikakooli õpilaste galakontsert kui ka Joonas Hellerma juhitud vestlusring „Vabaduse väravas“, mis avab Tobiase Tartu-aastate sõpruskonna rolli Eesti Vabariigi kujunemisel.
Festivali lõppkontserdil „Käest kätte“ kõlavad teosed, mille heliloojad moodustavad oma loominguga mõttelised lülid eelkäija-järeltulija ketis. Eduard Tubina erakordsest huvist oma eelkäija Rudolf Tobiase loomingu vastu annab tunnistust tema orkestratsioon Tobiase teostest. Seitsmenda sümfoonia kirjutamise hetkeks on Tubin ise jõudnud meistrivormi, kirjutades sümfoonia klassikalisele orkestrikoosseisule. Samuti klassikuks, täpsemalt 19. sajandi Mozartiks peetud Felix Mendelssohni ande suur austaja Max Bruch oli Rudolf Tobiase Berliini-aastatel sealse muusikaelu üks olulisemaid heliloojaid.
Erisusi ning vastuolusid on nende heliloojate vahel rohkem kui kokkulangevusi. Kuid just loomingulises järjepidevuses on saanud järeltulijast ühel hetkel eelkäija järgmisele põlvkonnale.
MEEDIAKAJASTUS
Raimu Hanson. Dirigent Mihhail Gerts tahab ilmsiks teha helilooja Eduard Tubina suuruse. – Tartu Postimees 27.09.2023
Katrin Aller. Kuidas portreteerida süvenemust ja õilistada muusikat? – Sirp 6.10.2023
