Brasiilia serenaad

Tekst: MADLI VALLIKIVI-PÄTS
Fotod: LIV ØVLAND

Eesti päritolu Ameerika fagotivirtuoos Martin Kuuskmann on rahvusvahelise haardega silmapaistvalt mitmekülgne soolo- ja kammerartist ning Denveri ülikooli fagotiprofessor. Aprillis annab ta Eesti Kontserdi neljas saalis koos Brasiilia päritolu Ameerika džässpianisti Jovino Santos Netoga kontserdi „Brasiilia serenaad“.

Olete Denveri ülikooli Lamonti muusikakooli fagotiprofessor. Kuidas läheb õpetamine: kuipalju on teil üliõpilasi, kust tudengid on pärit ja mis tööd nad hakkavad pärast õpinguid tegema?

Täisklass on kuus õpilast, üks on üle, kokku seitse eratundi nädalas, lisaks kammermuusikatunnid. Eelmisel aastal lõpetas Ameerika- Iisraeli poiss, kes õpib nüüd Hannoveris. Samuti õpetan muusikakeskkoolilaadses koolis Los Angeleses, kus õpib teist aastat täisstipendiumiga ka muusikakeskkoolist üle tulnud Robert Nael. Sealt läks üks mu õpilane edasi Curtis Institute of Musicusse, tema on praegu Salzburgi Mozarteumis. Mu õpilased lähevad koolidesse, kuhu oleksin tahtnud ise nende vanuses minna.

Üldiselt on õpilased ikka ameeriklased, sest Denveris õppida on kallis, 60 000 dollarit aastas pluss elamine. Ent kõik saavad stipendiumi – summad erinevad –, ent on ka neid, kelle vanemad maksavad täisraha, et lapsed saaksid õppida minu juures. Üks õpilane, Ameerika jaapanlane, alustas tööd korralikus orkestris; teisel on fellowship-magistrantuur täisstipendiumiga.

Hiinlasi oli enne Covidit, aga Hiina ja Ameerika suhted pole hetkel kiita. Mul olid Hiina professoritega väga head sidemed, tegin meistrikursusi Pekingi riiklikus konservatooriumis, Shanghais ja mujal Hiinas, minu juurde oli õppima tahtjaid. Hiinlased on jõukad ja teevad palju tööd, võtavad eeskuju edukamatelt, teevad järele, ja lähevad siis ettegi.

Noori õpetada on nagu meelelahutus! Töölt tulles on mul alati meel rõõmus. Mul on õpilastega väga hea läbisaamine – oleme nagu üks suur pere.

Peale interpretatsioonikunsti on noorel muusikul vaja arendada ka muid artistieluks vajalikke oskusi, nagu suhtlusoskus, kuvandiloome, karjääristrateegia. Kas peate oluliseks sellele tähelepanu pöörata?

Absoluutselt, see on üks karjääri nurgakive. Olen ise sellele oma karjääri 25 aastat tagasi üles ehitanud. Kujuta ette, soolofagott! Läksin New Yorgist ära! Mul olid seal tööotsad kõik käes, mitmes freelancer-orkestris esifagott, ja korraga hakkan soolofagotistiks, teen ainult oma asja.

Kuidas suhelda, kuidas olla laval, kuidas rääkida kontserdiorganisatsioonide ja produtsentidega – kuidas öelda, palju on raha vaja? Mitte nii, et „sellest piisab“, vaid pigem „sellest ei piisa“. Kuidas seda öelda ja mitte välja näha päris nurjatu? Osata pidada piiri. Teada oma hinda, aga mitte näida, nagu oleksid endast hirmus heal arvamusel. Töökus, järjekindlus, vaoshoitus. Teada, milleks sa oled võimeline ja kuidas anda see edasi neile, kellele ennast pakud või kes on sinust huvitatud. Mitte end peale surudes, nagu pilv, mis kõigile pähe istub.

Õppisin seda oma soolokarjääri alguses 1990ndatel. Õppisin palju eelkäijatelt, mul olid eeskujud, kuulasin neid, eriti Saksamaal ja Austrias: Milan Turković (1939), Klaus Thunemann (1937), Sergio Azzolini (1967), Dag Jensen (1964). Õppisin festivale külastades ja promootoritega suheldes, sain endale ka mänedžerid.

Kui ma siis hakkasin Denveris tööle, rääkisin ühe põhilise asjana noortele: ei saa tulla lihtsalt lavale ja arvata, et mängust piisab. Loomulikult, mängima peab, aga sellest ei piisa. Isegi kui on nii eriline pill nagu fagott. Pead suutma midagi rohkemat.

Me oleme jõudnud juba nii kaugele, et võib teenida head raha siitsamast toast, ei peagi enam kontserte tegema. Oleneb, kui hea ärimeel on ja kui hästi tunnetad, kellele sa pakud oma „teenuseid“. Saadad neile väikseid videoid ja mida rohkem sul on kuulajaid, seda rohkem teenid. Ühel päeval saad TikTokilt meili, nad tahavad, et sa töötaksid neile. Sada tuhat vaatajat, miljon vaatajat – see on meie maailm. Tehisaru tuleb varsti mängu, juba ongi.

Videokanaliga on võimalik ennast elatada, klassikalised muusikud teevad seda – kombineerivad muusikat toidu, moe, millega iganes! Kõik on võimalik, aga peab olema meediavaistu. Mina teen ikka seda, mida ma olen õppinud, ja puistan „puudrina“ peale, mida ma ümberringi näen.

Live on alati live, mina jään kontsertmuusikuks kontserdisaalides ja õpetan live-muusikuid. Kontserdiareen ja -elamus ei kao kuskile, aga need maailmad põimuvad.

Mängite spetsiaalselt teile valmistatud Moosmanni pillil ja teete selle firmaga arenduskoostööd. Mille poolest on see fagott eriline?

Hakkasin Bernd Moosmanni firmaga koostööd tegema pärast seda, kui olin maha müünud oma eelmise, väga tunnustatud Heckeli firma fagoti, millega mängisin 18 aastat. Sellega salvestasin oma esimese Grammy-nominatsiooni pälvinud David Chesky fagotikontserdi plaadi, Tiibeti munkade plaadi, „Arhipelago“ ja mis kõik veel. Heckel on fagottide Steinway, need maksvad üle 55 000 dollari ja ooteaeg on 15 aastat.

Tahtsin edasi viia fagotti, et ei oleks ainult üks kõige-kõigem pill. Miks mitte teha kõige kuulsamate firmapillidega võrdväärne fagott, mida ei pea ootama ja mis maksab poole vähem, aga on sama hea, võib-olla isegi parem. Moosmann tegi mulle ettepaneku anda nõuandeid arenduseks. Nad toodavad rohkem pille kui peaaegu kõik teised tippfirmad: õpilaste pille, poolprofessionaalseid pille ja profipille. Mind ei huvita mängida tingimata Rolls-Royce’i, aga ma tahan mängida väga head pilli.

Olen arendust teinud alates 2010. aastast. Mul on neljas Moosmanni mudel, mille kahele tipp-pillile olen praeguseks pidama jäänud. Kõige olulisem on siiski pillimeister. Mina annan ainult nõu, kuidas kõla muuta, palju lakki peale panna – see muudab tooni. Kas üldse teha lakiga? Minu pillil on rohkem klappe, et mängida rohkem noote, eriti kõrgeid. Jutt käib neljast-viiest klapist. Paljud firmad on viimasel kümnel aastal fagotte arendanud, nagu Püchner, Walter, Mönnig. Moosmann sobib hästi kõikidesse koosseisudesse oma väga hea tooniga. Peaasi, et on võimalik valida. Noor mängija ei pea pead murdma – tema karjäär ei olene sellest, kas ta mängib Heckelit.

Olete silmapaistvalt mitmekülgne sooloartist, kammermuusik, esinenud eri orkestrite koosseisus, tegutsenud kontsertmeistri ja pillirühma coach’ina. Milleks praegu valmistute, mis on plaanis?

Mul on palju plaane. Tahaks plaadistada fagotti ja koori. Tahaks koos keelpillikvartetiga esitada mulle kirjutatud teoseid, muu hulgas Helena Tulve teost. 2024. aasta sügisel tuleb plaat, mille tegime ERSO ja Mihhail Gertsiga – Kõrvitsa, Tüüri ja Tambergi kontserdid. Tahan rohkem mängida eesti muusikat Ameerikas.

Eesti konsulaatide sulgemine San Franciscos ja New Yorgis on eesti kultuurile Ameerikas suur tagasilöök. Konsulaadid on siin olnud eesti kultuurielu suur energiaallikas. Neid ettevõtmisi saab olema palju vähem, sest enam pole, kes paneks õla alla. Eesti konsulaadi toetatud New Yorgi Eesti kultuuripäevadel esitasime Ain Angeri ja Kristjan Randaluga Tõnu Kõrvitsa triot. Olen seal mänginud eesti päritolu tunnustatud Ameerika helilooja Lembit Beecheri mulle kirjutatud sooloteost. Beecheri fagotikontserdi esiettekanded tulevad hooajal 2024/25 mitmel pool Ameerikas: Los Angeleses, Bostonis, Indianapolises. Loodan selle ka Eestisse tuua.

Plaadifirmalt Berlin Classics on 2024/25. aasta talvel oodata minu ja Kristjan Randalu „Winterreise“ albumit, aga meil on ka palju uusi plaane. Oma Denveri kolleegi ja helilooja Sean Friariga alustasime koostööd duona – nüüdismuusika kohtub progressiivse rokiga. Avakontsert on veebruaris 2024 Denveris. Väga huvitav projekt – Friari loodud muusika kaasaja popielementidega, võimendus, efektipedaalid jpm. Tahaks ka selle Eestisse tuua.

Ühe tuntud eesti heliloojaga on jutud räägitud uue fagotikontserdi osas 2025/26 hooajaks, aga nime ei saa veel välja hüüda. Tahan ka Eestis ette kanda Mingo Rajandi äärmiselt huvitava ja sisuka teose soolofagotile „Ained ja lained“, mille ta kirjutas mulle eelmisel aastal. Ahto Abner tegi sellele löökpilli-track’i minu fagotiklõpsudest ja Eesti DJ Sander Mölder soundtrack’i. Sobiks näiteks Eesti muusika päevadele.

Vanemuise Sümfooniaorkestri ja Risto Joostiga on mitu projekti plaanis, eelmisel aastal salvestasime Kõrvitsa „Vihma laulud vikerkaarele“. Plaanis on Kriguli kontserdi salvestus ja uus kammerkontserdiprojekt, kuhu kaasame ka Elleri kooli õpilasi.

Mõni kuu tagasi uuendasin koostööd oma endise Viini mänedžeriga. See tähendab tihedamat esinemisgraafikut aasta-paari pärast. Hea oleks kord kuus kusagil maailmas esineda, ja nii see ka läheb aasta pärast.

Heliloojad on teile komponeerinud mituteist fagotikontserti. Kas pühendusteoseid on juurde tulnud?

On ja tuleb juurde. Viisteist-kuusteist ja neid võinuks rohkemgi olla, aga olen küsinud neid heliloojatelt, kes mind tõesti innustavad. Ma ei ole kunagi olnud selline, et „rohkem on parem“. Ma teen seda, mis mulle meeldib.

Kas need on läinud fagotirepertuaari – jälgite seda, kas keegi veel neid mängib?

Kui nad suudavad, siis mängivad. (Naerame.) Solistina olen täna oma võimete tipus, aga olen ka usin edasiõppija, mind huvitavad eneseületust pakkuvad partiid. Tõnu Kõrvits kirjutas mulle „Vihma laulud“, mis ei ole tehniliselt nii keeruline, võrreldes näiteks Sean Friari viimase kontserdiga või Christopher Theofanidise või Erkki-Sven Tüüriga. Ülo Krigul kirjutas keerulise kontserdi, aga jube hea! Nad annavad muusikaliselt palju. Palusin Tõnu, ei ole vaja midagi hirmus keerulist, kirjutame lihtsalt midagi ilusat, ja Tõnu teab, kuidas kirjutada ilusat muusikat. „Vihma laulud vikerkaarele“ virtuoossus ja raskus seisneb selles, kuidas kuulajat köita, kuidas hoida pinget, olgu pikk noot või meloodia, aga pinge peab püsima.

Annate aprillis neli kontserti Eestis pealkirja all „Brasiilia serenaad“. Teie lavapartner on Brasiilia päritolu Ameerika džässpianist Jovino Santos Neto. Miks Brasiilia?

Vahel ma mõtlen, et pagan seda teab, kes kõik on eestlaste sugulased. Ei teagi, kust, aga Brasiilia muusika on mulle väga südamelähedane ja mul on kerge seda mängida, justkui ma oleksin sealt pärit. Ma olen Brasiilias väga palju esinenud, enamasti ikka klassikalise muusikuna, aga kui olen mänginud sealsete muusikutega bossanoovat, choro’t ja taolisi žanre, on olnud väga kerge ühist keelt leida.

Jovino Santos Neto on elanud Ameerikas Seattle’is 1990ndate keskelt. Hakkasime koostööd tegema umbes 15 aastat tagasi ühel festivalil. Meil klappis kõik kohe alguses. Oleme seda kava Ameerikas mänginud tosin korda, lisanud ja muutnud lugusid. Eestis võiks teha sellest live-CD Spotify jaoks. Stuudios oleks hoopis teine: see ei ole niisugune materjal, mille kohta saaks öelda: „Oh sa poiss, küll mängis kiiresti!“ See on selline feel, mõnus!

Bossanoova … mind mõjutas mu ema. Talle meeldis kuulata Antônio Carlos Jobimi. Ta võib-olla ei teadnudki, kes Jobim on, aga kui raadiost tuli (Imiteerib ladina rütmi.), ütles ema kohe: „Oo, küll see on hea, paneme kõvemaks!“ Emale meeldisid Brasiilia bossanoovalikud rütmid. Sealt see säde.

Meloodiline sensuaalne bossanoova sobib fagotile?

Ma ei saa öelda, kas bossa sobib fagotile, kas ta sobib häälele, kas ta sobib tšellole või saksofonile. Ta sobib mängijale! Fagoti amplituud, bassist aldini, sarnaneb inimhäälega. Bossat ei tee pill, vaid minu sisemus. See, mida ma tunnetan, minu hääl, õhk, mis läbib instrumenti. Ei taha imalaks minna, aga – see on minu hing, mis mängib. Its my soul!

Mis on teie kavas?

Jovino Santo Netoga esitame Jobimi, Azavedo ja Pascoali muusikat. Hermeto Pascoal on läbi aegade üks tuntumaid Brasiilia džässmuusikuid, kelle bändis Jovino mängis mitmed aastad. Lisaks mõned teised tuntud brasiilia bossanoova ja choro meistrid. Mängime Neto enda lugusid ja võib-olla mõnd Francisco Mignone’i fagotile kirjutatud soolovalssi. Jovino kindlasti ka improviseerib. Minu improvisatsioon sarnaneb rohkem scat’iga – häälega improvisatsioonile. Klaver ja hääl, aga hääle asemel on fagott.

Olete nüüdseks elanud üle 30 aasta Ameerikas, teil on seal pere ja kodu. Kas vahel mängite ka mõttega asuda taas Eestisse elama?

Olen mänginud, aga kogu elu on siin. Praegune töökoht, viisteist tundi nädalas, kaheksa kuud ja suved vabad. Kord kuus saan minna nädalaks kontserte andma. Olen Ameerika eluga harjunud. Dirigendi ja produtsendina oleks see võib-olla kergem, aga soolofagotistina… Sellist tasakaalu ei ole praegu kaugeltki kahjuks võtta. Suvel tahan tulla Pärnusse dirigeerimiskursustele. Olen õppinud dirigeerimist, vaatame, kas Järvid võtavad mind.