Eesti kontserdi
avalehele
Sel sügisel annab Eestis ühe kontserdi tänapäeva nõutumaid klassikalisi pianiste, Saksa-Jaapani juurtega Alice Sara Ott. Intervjuus Aplausile sõnastab muusik ühe oma eesmärgi: ta tahab lõhkuda klassikalist muusikat ümbritseva eksklusiivsuse mulli ja tuua klaverimuusika inimestele lähemale.
Tekst: Lauri Aav, Heili-Vaus Tamm
Foto: Pascal Albandopulos
Esitlete Eestis kava, mis sisuliselt on jalutuskäik Chopiniga. Tundub, et teile meeldib avada teoste tagamaid ja vaadata n-ö kuu teist poolt. Publikul on au tulla teiega sellele teekonnale kaasa ja näha varjatud põhjusi.
Ma pole väga optimistlik inimene, loomu poolest pigem komplitseeritud ja tume – või mitmekihiline. Ka muusikas eelistan minoorseid helistikke mažoorsetele. Samas ega see heliplaat (kavast on valminud ka CD-album – autorid) pole liiga tumedates toonides… Rohkem nagu õhtuhämarus.
Aga võrdlus kuu teise poolega peab paika. Kuna klassikainterpreet esitab suuremas osas muusikat, mille autorid on meie hulgast kümneid või sadu aastaid tagasi lahkunud, siis on see pigem mõistatamine. Ja ma arvan, et selles on mängu ilu, mis teeb interpretatsiooni nii mitmekesiseks ja hinnaliseks.
Miks valisite oma autobiograafilise programmi „Echoes of Life“ („Elu kajad“) partneriks just Chopini?
Tema muusika pole sugugi alati mu elus olnud. Selle helilooja periood minu elus tuli siis, kui Ólafur Arnalds kutsus mind oma Chopini-projekti. See oli mulle sisemise heitluse aeg, sest minu taust oli väga traditsiooniline. Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et soovin kõnetada rohkemaid inimesi kui vaid neid, keda näen kontserdisaalis. See oli omaette mull, kuhu kuulusid teistsuguses vanuses, teistsuguse sotsiaalse kuuluvusega inimesed, kel polnud mingit seost minu enda vanuse, sõprade ega igapäevaeluga.
Mõistsin, et ma polnud kunagi mõelnud enda identiteedile artistina. Seda polnud keegi pidanud vajalikuks õpetada. Mida tähendab olla klassikaline muusik 21. sajandil?! See heitlus mõjutas tugevalt mu mängu ja mu enesekindlust. Just sel ajal kohtasin ma Arnaldsit, kes esindas täiesti teistsugust suunda. Tema Chopini-projekti käigus hakkas asju juhtuma. Alustasin katsetustega, kuidas suunata oma esinemiste formaati, muuta suhet klassikalisse muusikasse. Nüüd olen ja 33aastane ja prelüüdidekava peegeldab seda, kes ma klassikapianistina olen ning kuidas mõtestan seda pärandit, mida kanname. Ja ma teen seda palju kaasaegsemal viisil. Seepärast valisin ka seitse tänapäevast teost, mis prelüüdidega vahelduvad. Minu jaoks on see väga isiklik repertuaar, sest arvan, et muusika kuulamine ja vastuvõtmine on väga muutunud.
Praegu on nii palju muusikastiile, kunagi pole me ees korraga nii paljusid olnud. Varem läksid inimesed n-ö ühte stiili sisse ega olnud midagi, mis kattuks. Nüüd võime kõiki stiile segada, eri albumeid, eri lugusid miksida. On vaimustav võimalus nihutada piire, kombineerida muusikat ja luua väga isiklikku suhet sellesse. Kui seda kava koostasin, kinnitasid just need meie aja teosed, kui kaasaegne ja provokatiivne Chopini muusika tegelikult on. See oli minu jaoks lausa avastus – kuivõrd muusika vastuvõtt ja taju sõltuvad selle eksponeerimise viisist. Ja kui põnev on sellega mängida.
Mida te 21. sajandi klassikaline muusikuna tahate oma esinemisega öelda?
Muusika on väga isiklik, lausa sügavalt intiimne kogemus. Kui kuuleme muusikat esimest korda ega tunne veel seda, siis on see nagu maitsmine. Kui see meile meeldib, siis tahame veel, tahame rohkem teada sellest. Me eeldame klassikalise muusika kuulajalt nii palju eelteadmisi – millal vahelduvad teose osad, millal plaksutada, millal vaikselt olla. Neid ootusi on nii palju, et kui keegi tuleb esimest korda sümfooniakontserdile, plaksutab vales kohas ja saab siis kaaskodanike halvakspanu osaliseks… Siis ta ei tule enam tagasi, sest tunneb end võõrkehana.
Kui olen vahel sõpradele baaris mänginud, siis on see muusika neid küll liigutanud, aga nad on ka kohe öelnud, et kontserdisaali nad ikka ei tule, sest ei tunne end seal hästi. Oleme loonud klassikalise muusika ümber mingi eksklusiivse mulli. Ja mina tahan teha selle minu sügavalt armastatud klaverimuusika inimestele kättesaadavamaks, lähedasemaks. Tahan lihvida lävepaku madalamaks, seda eriti minuealistele, erinevatele sotsiaalsetele gruppidele.
Mainisite Ólafur Arnaldsit, alustate kava Francesco Tristano loominguga, siia ritta sobivad ka Kristjan Järvi, Hugo Ticciati … Teil on mitmeid hingesugulasi.
Teate, ma ei ole romantiline tüüp, mistõttu sõna „hingesugulane“ minu sõnavarast puudub. Aga Tristano on mulle lähedane, peaaegu nagu vend. Kui tegime temaga projekti „Skandaal“ ja turneel olime, avastasin, et meil on temaga väga palju ühist. Näiteks otsisime alati häid erilisi sööke. Arvan, et ta on meie aja põnevamaid isiksusi. Ma pole näinud kedagi teist, kes mängib imetlusväärselt Bachi, komponeerib ühel hetkel ise edasi, siis miksib DJna.
Tema loob tõesti sildu nende väga erinevate, klassikalise ja elektroonilise muusika maailmade vahel. Mulle väga meeldib, kuidas ta Bachi esitab. Ja minu mõte selle kava algusega oli näidata, et Chopini esimene prelüüd on inspireeritud Bachi prelüüdist. Mängisin neid järgemööda, aga see ei mõjunud hästi. Küsisin Tristanolt nõu ja ta kirjutas seepeale oma loo, mis küll kasutab Bachi prelüüdi intonatsioone, aga loob parema ühenduse Chopiniga, sest on kaasaegne. See meeldis mulle väga. Samamoodi leidsin, et üks Chilly Gonzalese lugu, mis on Chopini „Vihmapiiskade prelüüdiga“ samas helistikus, sobivad ideaalselt kokku, nii et ühenduvad lausa ühe ja sama akordi kaudu. See Gonzalese lugu on samuti Bachi prelüüdi reflektsioon – minu jaoks on see nagu teekond lapsepõlvest eaka inimeseni, sama alge, mis tasapisi muutub. Mälestused, mis elavad meis ja muutuvad ajas; kogemused, millest oleme läbi tulnud… See kõik ongi minu jaoks elu kaja.
Lõpetate kava iseenda transkriptsiooniga Mozarti „Lacrimosast“. Kas olete liikumas heliloomingu poole või kirjutate juba ammu sahtlisse?
Ei, see oli pigem kokkusattumus. Ma ei tahtnud lõpetada kava d-moll prelüüdiga – liiga hämar, piina täis lugu. Otsisin midagi helgemat ja tuli pähe Mozarti „Lacrimosa“. See on küll osa tema „Reekviemist“, aga selles on midagi helget. Olemasolev klaveriseade mulle ei meeldinud. Mul oli aga albumi finaalist nii selge ettekujutus, kuidas see kõlama peaks. See pidi jääma lahtiseks, kõlama igavikuliselt, millel pole otsest lõppu. Sest ka Mozart ei lõpetanud ju oma „Reekviemi“, „Lacrimosast“ kirjutas ta vaid kaheksa takti. See on küsimus, mis jääb vastuseta. Ja ega see pole 80aastase inimese elu kaja, kes on oma loomingule punkti panemas. Minu puhul on see vaid üks eluetapp. Loodan, et publik lahkub saalist ka oma küsimuste ja peegeldustega. Mu kontserti saadab visuaal, mis pole liialt konkreetne, vaid jätab publikule ruumi näha selles oma lugu. Loodan, et see minu elu kajade õhtu heliseb ka publikus vastu ja igaüks leiab selles midagi ta enda teekonnast.
Kaks kuud peale teie eelmist kontserti pidanuks ka Francesco Tristano Eestis esinema, aga pandeemia tõttu jäi see ära. Mis tunded valdasid teid sel vahepealsel kriisiajal?
Raske oli vaadata, kuidas Saksa noored muusikud kannatasid sissetuleku puuduse all ja elasid reaalselt suures vaesuses. Teisalt näitas see aeg meile, et ka klassikalise muusika skeene peab olema paindlikum ja me peame leidma uusi lahendusi.
FB
L 13. november kell 19 Estonia kontserdisaal
„Echoes Of Life“
Alice Sara Ott (klaver/Saksamaa)
Kavas: Chopin. 24 prelüüdi op. 28
