To the
Frontpage
Tekst: Immo Mihkelson
Muusika katalüseerib kujutlusvõimet ja vabalt võib kujutleda, et ta on ratas, mis veeretab endast jälgi jättes meeltesse ringe. Nagu inimese elu, mis samuti pööreldes edasi liigub ja vahel jätab mulje, nagu „oleks see kõik juba olnud“. Sven Grünbergi ratas on ühel niisugusel ringil läbimas punkti, milles on palju tuttavat. Sügisel toob ta oma loomingu lugu jutustavatel juubelikontsertidel taas mõneks korraks lavale ansambli Mess, mis on pärit 50-aastasest minevikust – helilooja noorusajast, kui ta uljalt võttis teekonna alguses esimesi pikemaid samme.
Eks ole ta viimastel aastatel sellised tagasivaateid kaasa teinud teisigi, näiteks filmi „Hukkunud Alpinisti hotell“ muusika lavale toomine ja teedrajava heliplaadi „Hingus“ kontsertesitus koos selle muusika kõlaväljas üles kasvanud fännidega; või siis kontserdid endale oluliste lugude sümfoonilist laadi seadetega. Lühidalt kokku võttes võiks nende faktide põhjal väita, et 70. sünnipäeva künnisel on Sven Grünberg muutunud muusikas seltskondlikumaks (tema tuntumad loomingusaavutused on pärit üksi-esitustest) ja üle õla tagasivaatamised aina sagenevad.
Aga see pole nostalgitsemine. Mitte sellisel moel, nagu enamasti arvatakse, kui afiššidel vilksatavad tänapäevaseks rüütatult möödunud kümnendite pealkirjad. Mitte Sven Grünbergi puhul ja mitte nende jaoks, kes teavad tema muusikat ja on tuttavad tema ümber vormunud kuvandiga. Asi on tundes ja tunnetuses, mida muusika kannab.
Ta on algusest peale olnud vastuvoolu liikuja – meelteselguse ja armastuse kuulutaja ning lootusejagaja. Maailmas, mis vägisi tahaks nagu inimesi longu väänata, meeleheite alla suruda, raevu valda paisata, kurbuse ja masenduse kätte jätta… Selle nukra tulevikupildi nimi on düstoopia ja see ei ole Grünbergi pilt. Vale oleks teda ka utopistiks nimetada, sest algusest peale on ta justkui kolmanda tee kulgeja, kes juba ammu kirjutatud kantaadi pealkirjaga sarnaselt ütleb: „Küsi eneselt.“
Jah, otsi inimesena tahtmiste ja saamiste tasakaalu, õpi tundma oma piire ja sellele vastavalt enda võimalusi, ürita maailma tarkusest osa saada. Püüdle selle poole, et olla parem inimene, mida see ka iganes kellegi jaoks tähendab. Kui niisugustest asjadest räägib tänane Sven Grünberg, siis noogutavad teadjamad kohe mõistvalt, et see on budisti jutt ja teda teatakse ammu kui seesuguse kaugete maade ja merede tagant pärit mõtteviisi üht eestkõnelejat Eestis.
Kuid Sven – tänase päeva Sven Grünberg – räägib, et temas oli see pürgimus olemas juba varem ja lugu, mida tema muusika on enam kui viie aastakümne vältel pajatanud, pole oma olemuselt palju muutunud. Ta vaatab küsivalt enesele ajas tagasi ja meenutab, et ansambliga Mess esitatud kõige esimene lugu, mille pealkiri ongi „Lugu“, pakkus mõtte sellest, kuidas vanadus ja noorus on samal teljel – meie eluteljel – seotud. Nooruse pulbitsev energia ei kätke piisavalt tarkust, mis seda õigesti suunata aitaks. Ning küpses eas, kui teadmised, mis elu jooksul pingsalt kogutud, on kiht-kihilt ladestunud ja pilk oskab maailma haarata laiemalt, ei pruugi enam olla jõudu kõige selle tallele pandu rakendamiseks. Nii mõtles Sven Grünberg juba teisme-eas. Kui juubelikontsertideks valmistuv helilooja sellest räägib, võiks kujutleda, kuidas tema silmis korraks vilksatab kurbusehelk – igatsuse ja lootuse, saavutamata tippude ning täitumata soovide vari. Aga ei, budistina vaatab ta asjadele teisiti. Tema teekond on alguseta kulgemine, hinguste rida nagu samanimelisel heliplaadil enam kui neli kümnendit tagasi.
„Mul on 70 aasta juubeli künnisel süda rahul, olen saanud peaaegu kõike teha ja proovida, mida olen soovinud,“ tunnistab Sven. Progerokist elektroonikani, filmimuusikast kammer- ja sümfooniliseni… Kuid tema elus on tähtsamaidki asju kui muusika. See tähendab, et ta on erandlik muusik, kes ei paiguta muusikat oma elu keskmesse. Helide maailm ja selle jõujoontest loomingu põimimine on talle vahend, mitte eesmärk. Puu oks, mitte tüvi.
Ja ikkagi see „Küsi eneselt“. Inimene, kes sa oled? Kogu Sven Grünbergi loomingulist tegevust – tema lugu – iseloomustavad algusest peale kõige enam kaks avara tähendusväljaga sõna. Need on Helgus ja Tõsidus.
Tõsiduse joon läbib kogu tema muusikat, esimestest lugudest alates. See on olemas nii laste multikate muusikas kui ka suurte mõtlejate helidesse vormitud tarkuseterades. Grünbergi muusika ei aita inimestel aega surnuks lüüa või tühjana tunduvat ruumi ükskõik millega täita. Pigem tahaks see nagu kuulaja ajatunnetust erksamaks muuta ja teravdada taju. Nii see mulle tundub ning sellele on raske vastu vaielda, sest kuulajani jõudes ei jää muusika ratsionaalsest poolest, tema objektiivsusest ja noodikonstruktsioonidest enam kuigi palju järele. Heli läbib kõrvade kaudu justkui subjektiivsuse filtrid, domineerima jääb meeleseisund ja iga kuulaja paneb kildudest kokku oma mosaiigi. Aga tõsidust ja sügavuse ulatust tajuvad Sveni muusikas arvatavasti kõik.
Sama on helguse ja positiivsusega. Valguseküllane on tema muusika olnud algusest peale. See tema OMA heli, mis on eristuvalt individuaalne, globaalse haardega, läbi ajaloo ja üle geograafilise ulatuvuse. Mingist intervjuust on meelde jäänud Sven Grünbergi mõte, et inimese meel peab olema selge ja kontsentreeritud – meeltesegadust pole vaja paljundada, seda on niigi liiast. Korduvalt on ta avalikult väljendanud mõtet, et tema ei kuulu nende kunstnike parteisse, kes üritavad loomingu kaudu oma ööpotti kellelegi pähe kallata ja enda ängi teiste peale välja elada. Mitte lõhkuda, vaid luua ja rajada on vaja, näib Sveni muusika kuulutavat.
Mäletan, kuidas ta muigas kavalalt, kui pärast ühe tema sümfooniaorkestrile kirjutatud teose kuulamist ütlesin, et ta on nagu renessansiaegne kunstnik Fra Angelico, keda teati kui meest, kelle pilk oli sedavõrd positiivne, et isegi tema kujutatud Põrgu tundus helgem kui mõne teise Paradiis. Ja täpselt just see kõlas tema orkestriteosest, selles vastandpoolust kujutavas lõigus, mis pidanuks mõjuma kurjalt ja ähvardavalt. Hea võidab kurja väe. Nii see peaks alati olema ning Sven Grünbergi muusikas ongi nii. Muusika vägi on nähtamatu ja käega seda katsuda ei saa. See on suures osas nagu maagiline energia, mis taltsutamiskatsetele reageerib tõrksalt. Kui heliloojal õnnestub loomisprotsessis pingsalt tööd tehes panna helidesse palju väge, siis reeglina selle mõju kuulajatele kuidagi ka avaldub.
Oma Saksamaal ilmunud albumi „Milarepa“ avaldamise järel selgitas helilooja suure Tiibeti mõtleja tekstide tõmbejõudu nii, et seal on tegemist kõrge vaimsusega ja väga lihtsa üldinimliku vormiga, ja et ka tema püüdleb selle poole. Seda mõttelist joont pikendades oleks loogiline öelda, et mitte kunst kunsti pärast, vaid kunst inimese pärast. Ja niimoodi rääkides olemegi saabunud kõikuvale pinnale, mille ohtusid on Sven Grünberg oma muusikuelu jooksul palju tunda saanud. Räägid ja räägid, aga sind ei mõisteta või saadakse aru imelikult, teistmoodi. Helid põrkuvad vastu ignorantsi müüri ja energiaga laetud muusika sumbub.
Tegutsemine žanrite piiril paigutab muusiku ei-see-ega-teine alale, kus tihti tuleb silmitsi seista hüljatuse, üksiklase tundega. Edasi aitab minna ainult usk oma teekonna sihti. Kui muusik ütleb ajakirjanikule (ja see trükitakse), et mõtestamata elul ei ole väärtust, või et tegelda tuleb olulise, mitte tühisega, siis positsioneerib ta ennast, oma tegevust ja oma loomingut. „Mitte muusika või muu kunsti loomine, vaid inimese loomine on minu arvates suurim kunst,“ rääkis Grünberg ühes usutluses ja seda mõtet on ta erinevate sõnadega korranud alatasa. Tundub, et päris oma loo algusest saati. Seda ka helides.
Praegune Sven Grünberg teeb sügava kummarduse oma Õpetajate poole. Sooja tundega meenutab ta Linnart Mälli, kes tema vaimset arengut on kindlasti kõige enam mõjutanud. Mälli juures õppis ta enam kui 30 aastat budismi. Sügavuti. Ning teine tähtis Õpetaja muusika rajal oli Leo Semlek oma nõudliku, kuid originaalse ja loomingulise mõtlemisega. Tänuga mõtleb Sven ka paljudele filmitegijatele, kellega ta on koostööd teinud. Eestist, kuni Hollywoodi, Jaapani ja Lõuna-Koreani välja. Messi aegadest tuttav Kaarel Kurismaa oli esimene, kes kutsus ta filmi juurde, järgmisel aastal möödub 50 aastat Sven Grünbergi esimesest filmimuusika tööst. See oli huvitav teistsugune loomingumaailm ja sealt saadud teenistus aitas edasi minna ning hoida elus unistusi eesmärkidest, milleni ta muusikat tehes soovis jõuda. Ootamatult sülle sadanud „Hukkunud Alpinisti hotelli“ heliatmosfääri loomine lennutas ta orbiidile ning paljud järgnevad tööd õpetasid asju, mida ta muusika ja selle tajumise kohta poleks muidu võib-olla teada saanud. Muusika loomine enam kui sajale filmile ja selles tegevuses omandatud kogemuse tudengitele edasi jagamine on samuti talle tähtis. Ta on nüüd ise õpetaja, teejuht.
Viimasel ajal on Sven Grünberg aeg-ajalt kirjutanud üles oma eluseikasid, sest kirjastus ootab pikisilmi ja kannatamatult jalalt jalale tammudes temalt raamatumaterjali. Üks viimase aja avastusi, millele muusik oma elutee tagasivaatepeeglit uurides komistas, oli tõdemus, et mingil hetkel aset leidnud hüpped tema varajases muusikukarjääris olid hullult järsud. 16aastaselt mängis ta Eesti parimate muusikutega, 21-aastase noorukina tuli film „Hukkunud Alpinisti hotell“, mille mastaap ja vastutus olid ehk liigagi suured. Ootamatult tiirles ta Suurte Nimede seltskonnas, talle patsutati tunnustavalt õlale, uksed avanesid, võimalused sirendasid. Ole vaid hakkamas ja haara kinni. Normaalne noorusaeg jäi siis justkui elamata, tavapärane inimese kasvuperiood kõigi oma õhinate, avastuste ja pettumusvaludega jäi liiga üürikeseks.
Võib-olla ei peakski eelseisvate kontsertide kontekstis nii palju rääkima tema loometee algusest ja ansamblist Mess, kuid tegemist on siiski sümboliga või niisuguse teetähisega, mis Sven Grünbergi loos omandab peaaegu et monumendi mõõtmed. Mess oli noorele inimesele kui avastusretk, kus igal järgmisel sammul on jalge all uus pind. Muusika pluss visuaalid, lõputuna näivate võimalustega elektrooniline heli, progerokist võrsuv avar maailmatunnetus, uued akustilised ruumid… Just ruumi peab Sven Grünbergi muusikas eriliselt tähtsaks. Muusikat luues loob ta ühtlasi ka neid ruume, kus helid ja mõte paiknevad ning liiguvad. Kuulajale on need kohad, kus moodustuvad huvitavamad varjundid ja kus ulatuvusele järgnedes on võimalik tajuda mõttesügavusi.
Kolm kontserti novembris ei ole niivõrd tagasivaade olnule, kuivõrd lugu või jutustus, selgitab Sven Grünberg. Pealkiri ongi „Lugu“ ja sellel on nii kitsam kui ka avaram tähendus. Oma ansamblile kirjutatud esimene pala on kui omamoodi manifest, ning enam kui pool sajandit väldanud muusiku teekond ei saa olla midagi muud, kui samuti Lugu. „Minu lugu,“ ütleb Sven.
Kontserdi esimeses pooles on praeguse plaani kohaselt laval vokaalansambel Vox Clamantis koos Tallinna Kammerorkestriga ning kava teine pool toob lavale läbilõike Sven Grünbergi varasemast loomingust. Ei saa välistada, et koos Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi muusikutega tuleb mõneks hetkeks lavale ka vanameister ise. Uues koosseisus Mess mängib mõned lood, kõlavad lõigud kultusliku kuulsusega albumitelt „Hingus“ ja „OM“, natuke on „Alpinisti“ ning „veel midagi“. Kõigest ei taha Sven praegu veel rääkida. Tema lubaduste lehel on võimalus, et võib kõlada ka mõni päris uus kompositsioon. Ning ikkagi – muusika ei ole elus kõige tähtsam, nagu kinnitab Sven Grünberg. Kuid ta on väga võimas sõnumivahendaja, mis võib tuua inimeste ellu ja nende mõtteruumi palju avarust, ilu ja meeleselgust.
Kohtumiseni kontserdil!
