To the
Frontpage
Berliinis resideeriv rahvusvahelise haardega dirigent Mihhail Gerts pakatab ideedest, kuidas 20. sajandi algupoole Eesti heliloomingule uus hingamine anda.
Mihhail Gertsiga vestles Joonas Hellerma, kirja pani Andri Maimets
Fotod: Gunnar Laak, Kauppo Kikkas
Kõik saab alguse oktoobris Tartus toimuvast festivalist TubIN, mis keskendub Eduard Tubina, aga ka tema õpingukaaslase Eduard Oja, õpetaja Heino Elleri ja paljude kaasaegsete loomingu mõtestamisele. Gerts on läinud algallikate juurde, lugenud säilinud kirjavahetusi ning käsitsi kirjutatud noodikirja. Tema soov on hakata igasügisese festivaliga avama 20. sajandi Eesti teed muusikas ja otsima kooskõlasid loojaid ümbritsenud aja ja tänapäevaga.
Ja see on alles algus, sest dirigent on veendunud, et Elleri kahe õpilase võrratu looming peaks häbenemata kõlama maailmas kõrvuti teiste suurmeistritega. Miks ja kuidas, sellest vestles Mihhail Gertsiga festivali vestlusõhtute eestvedaja, saate „Plekktrumm“ juht Joonas Hellerma.
Kui mõtlen Eduard Tubina peale, siis esimese hooga seostuvad mulle kaks vägevat nime – Neeme Järvi ja Vardo Rumessen. Nende nimede taga on suur vaade eesti kultuurile ja klassikalisele muusikale. Lisaks muule on Neeme Järvi plaadistanud kõik Tubina sümfooniad. Rumessen vedas eelmist Tubinale pühendatud rahvusvahelist festivali „Tubin ja tema aeg“. Suured teed on sisse käidud. Mis toob sind Tubina juurde ja kas plaanid jätkata kuninglikku joont, mis iseloomustab Järvi-Rumesseni lähemist?
Mind toob Tubina muusika juurde vaimustus tema sümfooniatest; veendumus, et need on 20. sajandi muusikas maailma tippteosed, tõelised saavutused! Need on sama suured nagu Mahleri omad 19. sajandist, või Beethovenil, kelle Viiendat sümfooniat teame peast. Oma kvaliteedilt ja meisterlikkuselt on Tubina sümfooniad 20. sajandis täpselt samas kategoorias, olen selles vaimustuses! Ja seda vaimustust tahan ma jagada.
See sai kõik alguse paari aasta eest, kui Elleri-kool, kus ma ise lapsena käisin, tähistas 100. aastapäeva. Mängisime juubelikontserdil vilistlastega Tubina Teist sümfooniat. Pean häbenemata tunnistama, et see oli mu esimene kokkupuude Tubinaga. Olin selleks ajaks palju juhatanud maailmakuulsate heliloojate sümfoonilist muusikat – Beethoven, Mozart, Dvořák, Šostakovitš, Tšaikovski, Prokofjev, Mahler, Bruckner. Nimed, mille lummuses on Lääne-Euroopa tänini, näiteks on tõeline Mahleri-buum, iga dirigent tahab teda juhatada ja käib võitlus, kes tema teose endale hooaega saab. Ja olles seda kõike teinud, siis… Aita nüüd mind, kust on pärit see tsitaat: „Selleks, et näha ilu oma jalge ees, tuleb maakerale tiir peale teha.“ „Väike prints?“
Täiesti võimalik, jah. Aga meenutab ka Maeterlincki „Sinilindu“.
Vaat selline äratundmine mul Tartus tekkis: siinsamas linnas, kus olen sündinud, on kirjutatud selline muusika! Kõndisin enne kontserti üksi mööda Tartut, nägin palju noori inimesi, aga kontserdile ei tulnud neist keegi. Nii mõtlesingi, et midagi tuleb ette võtta, midagi, mis on mu võimuses. Tahtsin näha, kui kaugele ma isikliku eeskuju ja vaimustuse jagamisega jõuaksin, ilma et nõuaksin publikult, et nad juba teaksid seda muusikat. Avan hea meelega selle akna.
Kirjeldad oma Tubina avastust väga tundejõuliselt ja visionäärselt. Olen päris kindel, et just sellisest siirast soovist Tubinat tutvustada võid mägesid liigutada ja muusikat uute põlvkondadeni tuua. Kui Vardo Rumessen kunagises „MI“ saates „Suur kohtumine“ kurtis, et noored ei tea enam, kes on Mart Saar, kes on Eduard Oja või Eugen Kelder, siis see ei pea nii jääma.
Just. Sa ütlesid tabavalt, et need on kunagi sügavalt sissekäidud teed. Neeme Järvi Tubina-salvestusi kuulan ise, Arvo Volmeri Tubina-salvestusi kuulan ise. Aga sellest on juba paar-kolmkümmend aastat möödas. Rohkemgi.
Tubina sümfooniatest on kaks nn standardesitust. Nagu öeldud, kõik kümme sümfooniat on plaadistanud Neeme Järvi, aga seda on teinud ka Arvo Volmer, kelle salvestusi sa samamoodi oled kuulanud. Võib-olla on Järvi variant pisut tuntum, sest seda saadab kuulus lugu, kuidas ta lubas enam-vähem Tubina surivoodil, et ta…
Salvestab kõik sümfooniad ära…
Just! Ja Järvi tegi seda. Kui võrrelda Järvi ja Volmeri dirigeerimisel salvestatud Tubina sümfooniaid, siis kumb on sulle südamelähedasem?
Ma ikkagi otsin oma teed. Mõlemas on suuri vooruseid, mõlemad dirigendid on väga erinäolised. Neeme Järvi tempod on alati hoogsad, mis sellise suure tiheda sümfoonilise materjali puhul tuleb kasuks. Ta näeb suurt pilti, sest Tubinas on alati väga palju noote. Kui näiteks teiste heliloojate muusikat on võimalik lihtsalt läbi lugeda, siis Tubina teoste nootide hulk esialgu pimestab. Aga! Iga noot on omal kohal. Oja puhul niisamuti. Tema muusikas on lihtsalt nii palju kirge ja äärmuslikkust, et nootide hulk väljendabki seda. Tubina muusikas on kõik viimse detailini läbi mõeldud. Kuid et see tuleks kuuldavale, oleks ühtlasi kirglik, areneks võimsas joones ja vajalikul hetkel paneks aja seisma – see nõuab suurt süvenemist.
Mis on see varjatud potentsiaal, mida Järvi või Volmeri interpretatsioonides sellisel kujul pole veel rõhutatud? Kas on veel võimalik välja tuua oluliselt teistsuguseid rõhutusi?
On! Mu eelis on, et esitan ka ise pianistina kammermuusikat, mängin esimesel festivalil Tubina klaverikvartetti ja Oja klaverikvintetti, nende noorpõlveteoseid. Ja läbi selle näen kujundeid, näen, kuidas nad mõtlevad. Nagu on igal kirjanikul oma keel või tööriistakast. Ja see on mul nüüdseks juba üsna selge, et ahah!, siin on sellised kujundid, ainult et sümfoonias on see puupillidel, näe, siin täpselt sama materjal. Neist kihtidest moodustub selge mosaiik, see on teistsugune lähenemine sümfooniatele, et iga kiht oleks selgelt kuulda ja järjestatud tähtsuse järjekorras.
Nii et sinu lähenemine saab olema kammerlikum ja delikaatsem kui eelkäijate oma?
Ütleksin, et tulen algallikast, nende esimestest teostest. Siit ka minu huvi seda festivali teha. Tavaliselt me, dirigendid, juhatame ühte kava, teist, kolmandat, siin ühe helilooja loomingust üks, teise loomingust teine teos. Mind huvitas aga ühe helilooja avamine sammhaaval. Klaverikvartett on Tubina teos, mille ta Elleri klassi lõpetamiseks kirjutas, siit saab nüüd minna edasi, jälgida tema arengut. Iga sümfoonia on väga eriilmeline. Kolmas ja neljas on järjest kirjutatud, aga ei ütleks isegi, et sama helilooja. Käekiri on kohati sama, tööriistakast, kujundid ka… Aga maja, mis neist on ehitatud, on täiesti teine.
Nii et kammerlikum mitte selles mõttes, et võtan seda väiksemalt. Kui kontsert käib, siis temperatuur, kirg ja energia ei jää kindlasti alla. Kammerlik ses mõttes, et kõik klotsid, mis selles muusikas on, asetuvad omale kohale nii, nagu kammermuusikas. Ma ei pisenda mingil juhul eelkäijate tehtut, nad on mulle suureks eeskujuks. Ja mitte vaid nemad, ka Olav Roots on mu suur eeskuju. Seepärast tahtsingi klaverikvartetti ise mängida, sest Roots pianistina oli Tubina Tartu perioodil peaaegu kõikide tema teoste esmaesitaja. Klaverikvarteti esmaesitaja. Kolmanda sümfoonia esmaettekanne. Uskumatu, ta juhatas seda peast.
Sa valdad ju ka muusikat peast!
Jah, kui tunnen, et see on õige hetk. Seda ei tohi teha lihtsalt näitamaks, et oskan ja saan hakkama. Efektne, aga materjal kannatab. Miks? Sest tegelikult mõtled kogu aeg pingsalt sellele, mis tuleb. Oled nagu kaardilugeja ja rallisõitja ühes ametis. Nii ei saa. Või ainult siis, kui oled seda marsruuti paar korda sõitnud.
See tuleb mulle üllatusena, sest oled ju palju suuri sümfoonilisi teoseid peast juhatanud.
Kahtlemata. Ma ju õppisin Berliinis! Saksa traditsioonis juhatavad suured dirigendid muusikat tihti ilma partituurita, tahtsin ka sinna ritta asetuda. Ühel hetkel sain aru, et see on kui tuuleveskitega võitlemine, kannatab materjal ja kannatavad inimesed. Kui sa dirigeerid teost esimest korda, siis orkestrist tulev infotulv on lihtsalt meeletu. Seda on võimalik ilusti meelde jätta, aga siis tegeledki kogu aeg sellega, et mõtled, mis tuleb nüüd edasi. Ja seda pole vaja. Vaja on rallit sõita, mitte legendi lugeda.
Kui mõelda meie dirigentide ja eesti heliloomingu esitamise peale, siis tundub, et peab tekkima õnnelik liit helilooja ja dirigendi vahel. Mõtleme Tõnu Kaljustele, kel on õnnestunud leida võti Arvo Pärdi ja Veljo Tormise muusika esitamiseks. Erkki-Sven Tüüri teoseid juhatab sageli Paavo Järvi. Kas ja kui palju sa ise otsid eesti heliloojate seast sellist n-ö head liitlast? Kas Tubin saaks olla sinu jaoks helilooja, kellega koos maailma minna?
Jaa. Ja üks nimi on veel. Eduard Oja, kellel ei ole kunagi olnud ihudirigenti ega isegi ihuinterpreeti, kelle orkestriteosed ei ole plaadistatud ja neist on ainult käsikirjalised noodimaterjalid. Aga see muusika, see ilu toimib.
Nii et kindlasti on dirigendi ja interpreedi jaoks helilooja ja fookuse leidmine väga tähtis. Tubina sümfooniate ja Oja loomingu puhul olen selle fookuse leidnud. Aga see ei piirdu vaid sellega, sest muidu jääks ühekülgseks, tuleb juhatada kogu repertuaari. Sest ilma Mahleri ja Brucknerita poleks mul tekkinud Tubina-vaimustust. Ja võib-olla polekski tekkinud julgust ja veendumust, et see materjal on samal tasemel, see on sama hea kui Šostakovitš.
Samamoodi Oja looming. Kindlasti on tema küllaltki napi loomingu plaadistamine üks minu eesmärke. Astun samme, et tema Esimene sümfoonia (1939–47), sümfooniline pilt „Mere laul“ (1942) ja „Müsteeriumid“ (1941) saaksid salvestatud ning et oleks üks plaat pealkirjaga „Müsteerium“. Sest kogu Oja elu oli müsteerium.
Kui veel Tubinast mõelda, siis jah, ta on 20. sajandi suur eesti sümfoonik. Teisalt tundub, et ta on helilooja, kes ei ole meie rahvale ja meie kultuurile päris lähedale jõudnud. Ma pole kindel, kas Tubina loomingust mõni motiiv või tervikteos eestlasel kohe meelde tuleks. Miks? Kas põhjus on ikkagi paguluses? Meil on paljude pagulusse jäänud kultuuritegelastega mingi kummaline distants. Samamoodi oli Tubinga ühel ajal Rootsis paguluses kirjanik Karl Ristikivi, aga tedagi ümbritseb elitaarsuse aura.
Mul on hea meel, et selle teema sisse tood, muidugi ei piirdu festivali TubIN programm – nagu Tubina elugi – ainult esimese aastaga. Sel aastal on meil fookuses tema Tartu-periood, mis laias laastus on vaid pool ta elust, ülejäänu möödus Rootsis. Põgenemine, eksiil, emigratsioon. See tähendab, et sa oled võõras. Elades Saksamaal, kus tunnen end väga hästi, olen ikkagi võõras. Ja paratamatult jään selleks.
Järgmise aasta festivalil näen seda võõra-teemat ühe vestlusringi pealkirjana, sest Tubin oli Rootsis elades rootslastele võõras. Kui ta tuli ühel hetkel Vanemuisesse „Kratti“ vaatama, muutus ta paradoksaalselt võõraks kogu Eesti pagulaste ringkonnale. Talle pandi pahaks, et ta Nõukogude Eestiga üldse mingeid suhteid hoiab. Olav Roots, üks tema lähedasemaid sõpru, katkestas temaga kümneks aastaks kirjavahetuse. Ja kui sa oled pikalt kodumaalt eemal olnud, siis sa oled ka siin võõras. Rääkimata sellest, et tema muusika esitamine oli Nõukogude Eestis aastakümneid keelatud. Tubina muusika maine on miskipärast kujunenud selliseks, et kõik on äng, väga traagiline, pikk ja igav. Mitte miski sellest ei vasta tõele! Ta muusika on väga kontrastne ja ilus – näiteks Neljas sümfoonia. Väga efektne – näiteks Viies või Kolmas sümfoonia. Väga suurejooneline, särav… Ja lühike! Kolmekümneminutilised sümfooniad! See ei ole Bruckner, üks tund, või Mahler, tund ja kümme minutit! Partituuris on küll sama palju lehekülgi, aga üks kestab ligi 80, teine 32 minutit – sest Tubina materjal on nii kontsentreeritud.
Tema muusikat on harva mängitud ja eks see ole ka minu motiiv, miks seda teen. Et mingi asi saaks omaseks. See on nagu tutvuse sobitamine uue inimesega, mis nõuab eneseületust. Esimene samm on võib-olla ebamugav, aga kui siis hakkad temaga rääkima, avastad, et vestlus pakub uut ja huvitavat, see rikastab. Selliseid kohtumisi tahangi publikule pakkuda.
Tõid võrdluse Mahleri ja Bruckneriga, kelle sümfooniatega seostuvad mütoloogilised sisukirjeldused; nende muusika pürgib taevastesse kõrgustesse, kukub sealt alla ja alustab ikka uuesti sirutumist kuhugi taevaste poole… Kuidas on Tubinaga? Palju saame tema loomingust otsida filosoofiat, programmilist nägemust elust ja inimesest?
Sellist üleliigset sügavust siin otsida ei maksa. Ei tohi unustada, et Tubin ja Oja on olemuselt karjapoisid; lapsed, kes on käinud karjas. Seakarjus, nagu Tubin ise ütleb. Ma kuidagi ei pisenda seda, tema loomingus on suur ürgjõud. Aga selles on ka teatud lihtsus. Suurim mõistatus on, kuidas said karjapoistest sellise muusika autorid! Raske vastata, aga fakt, et siin on suur roll nende õpetajal Heino Elleril. Ta ilmselgelt oli üks erakordsemaid õpetajaid, sest teatud mõttes kasvasid õpilased temast üle. Ja ta lasi sellel juhtuda, ta ei teinud enda koopiaid.
Minu jaoks on selles muusikas oma aja kujundid. See on väga pingeline aeg, pinge on siin kogu aeg kõrgel. Siin on sõjakad kujundid, mis ei pea ilmtingimata tähendama marssivaid nõukogude või natsi-Saksamaa vägesid. Aga siin on kindlasti sõjakas marss, fuuga, mis kasvab, rullub lahti ja millest murrab läbi karjapoisi-motiiv… Ja see motiiv kasvab suureks ürgseks vabastavaks hüüdeks, misjärel sõjakujund, algul agressiivne, sumbub jõuetuteks vihmapiiskadeks, mis lihtsalt saadab ühte karjapoisi rahulikku meloodiat mängivat inglissarve – sama viis, mida Tubin mängis sigu karjatades, kus tal oli oma flööt kaasas.
Oja on teistsugune. Ta oli multitalent, andekas muusikas, kirjanduses, maalikunstis. Palju paralleele Robert Schumanniga. Oma esimesele orkestriteosele „Ilupoeem“ (1931) paneb Oja pealkirjaks „Ilu kaebelaul saatanast vallutatud maailmale“, mis annab tunnistust filosoofilisest maailmatunnetusest. Arvan, et Tubin oli kahe jalaga maa peal ning suutis tänu sellele ka nendes oludes luua muusikat, kohaneda okupatsioonivõimu ja pagulusega.
Kui palju sa tunned, et tahaksid minna publiku ette minnes öelda midagi ka selle kohta, milline on meid ümbritsev kultuur ja ühiskond? Kas sinus on selline ussike peidus, kelle kaudu otsib teed avalikkuseni mõni konkreetne sõnum?
Kui meenutada Leonard Bernsteini sõnu, siis ei ole muusika kirg ega armastus, muusika on fa-diees ja si-bemoll. (Naerab.) Minu soov on ettekantavat muusikat eelnevalt rohkem avada. Festivalil saan seda teha. Toon näite kirjandusest. Meil võtab alati aega, et saada aru, mis õigupoolest toimub. Kes on tegelased, millised on suhteliinid, kes on hea, kes halb, ja võib-olla vahetavad nad pärast hoopis kohad. Muusikas on samamoodi. On teemad, motiivid, mida heliloojad töötlevad ja mis muudavad pooluseid – Tubina karjapoisi-motiiv muutub ühtäkki ürgseks rõõmuhõikeks.
Olen veendunud, et kui seda avada enne ettekannet näitlikult koos peamiste teemadega – mitte tähendust peale sundides, vaid partituuri korraks juppideks lahti võttes –, siis vaatad sa pannood teisiti, kuulad tervikut hoopis teise kõrvaga. Ussike minus, nagu sa ütled, tahab neid seoseid tugevdada, eelnevalt tegelasi korraks publikule tutvustada.
Kui pöördusid minu poole, et festivalil võiks olla sellised vestlused, siis mainisid Hegelit, kelle kunstiloengutes käis Felix Mendelssohn. Olid selle fakti üle kuidagi hästi õnnelik. Kui palju sa tunned vajadust, et muusika juures ja ümber oleks filosoofiline mõõde ning oleks keegi, kes aitaks seda mõtestada ja süsteemi paigutada? Kui palju sa igatsed kontakti seda tüüpi mõtestamise kultuuriga, et mõista suuremat pilti, kuhu see kõik kuulub ja kuhu läheb?
Igatsen väga! Me vajame pilku samadele asjadele teise nurga all. Ei saa ainult nootides kinni olla, vaid tuleb mõista laiemat konteksti, kuhu see asetub. Mu meelest oli nii, et ka 13-14-aastane Goethe palus Mendelsohni, et too räägiks talle Hegelist. Ka Goethel oli selle järele vajadus, et oleks keegi meedium ja looks selle ruumi.
Klassikalised filosoofilised arusaamad omistavad kunstile väga tähtsa rolli. Inimestel on väidetavalt mingi janu suurte igavikuliste asjade järele ja kunst ühena vähestest suudab selle januga tegeleda. Usud sa, et kunstil on selline võim? Söandad sa selliseid tähendusi kunstile ja muusikale omistada?
Söandan. Tugineksin siin Stephen Hawkingile, kui talt küsiti, mida ta tulnukatele õpetaks. Ta ütles, et tulnukad – kui nad on olemas – saaksid kindlasti aru sellest ja sellest teoreemist, kuid ma ei hakkaks nendele rääkima muusikast ja kunstist, need on liiga abstraktsed mõisted.
Arvan, et kunstil on see mõõde, et igaüks näeb ja kuuleb selles ilmselt täpselt seda, mis temas endas sees on, see peegeldab vastu. Ja see on väga hea, et see nii on. See on ju viimane asi, mida tahaksime – et oleks üks teatud dogma, kuidas muusikat mõtestada. Igaüks leiab täpselt sel hetkel, kui ta seda kuuleb, et see on hea muusika; ta leiab selle, mis kõnetab teda lähtuvalt tema enda hingelisest hetkeseisundist.
Ei saa siiski jätta tähelepanuta viimast pooltteist aastat ja tervisekriisi, millest tulenev pinge ja määramatus on ka paljudele muusikutele mõjunud. Kuidas oled sellega toime tulnud?
Eks see mõjub ju igale inimesele, kui äkitselt kaob ära võimalus teenida sissetulekut sellega, mida oskad. Ja see kaob ära määramata ajaks… Ja siis veel kord, siis veel kord. Me ju ei teadnud, kauaks see kõik. Muidugi pani see mõtlema, kuidas oma eksistentsi kindlustada. Kui vaadata tervisekriisieelset aega, oli elu vabakutselise muusikuna minu erialasele arengule kindlasti parim – väga lühikese aja jooksul õnnestus mul juhtida suurt hulka orkestreid, igal hooajal lisandus viis-kuus uut kollektiivi. See on minevik, see aeg tagasi ei tule.
Ja tead, ühel hetkel oli see illusioonide ja unistuste purunemine … vabastav. No mis siis sellest, kui ma ei juhatagi ühel päeval Berliini filharmoonikuid, mis siis saab? Mitte midagi! Ja kui juhatad, mis siis sellest muutub? Mitte midagi! Sellised filosoofilised suure pildi vaated aitasid mul enda elu justkui distantsilt vaadelda. Nüüdseks pole mul enam hirmu, et ma ei leia enesele rakendust või sissetulekut. Pigem on minusse kogunenud nii suur ideede hulk, mis kõik on tehtavad, aga on ka päris suur väljakutse, sest nendega tuleb tegeleda!
Arvan, et olen selle perioodiga tänaseks hästi toime tulnud ja muutustega kohanenud.
Q
Ligi veerandsaja aasta eest algatas pianist Vardo Rumessen akadeemilise tekstikriitilise Tubina „Kogutud teoste“ väljaandmise. Praeguseks on kõik noodiväljaanded trükis ilmunud ning nende uhkete siniste kaantega soliidsete väljaannete järgi töötab ka Mihhail Gerts. „Tubina materjal on nii kontsentreeritud! Kui vaatame kasvõi ühte takti, siis näeme, et toimub tohutult palju. Viis sekundit muusikat, aga igal pillirühmal on erinev liin, erinev vältus, rütmikujundus, erinev dünaamika. Tahan õpetada ka teisi seda nägema!“
Faktikast:
Festival TubIN
7.–10. oktoober, Tartu
Eesti rahvuskultuuri häll Tartu oli 1944. aastani koduks Eesti suurimale sümfonistile Eduard Tubinale. 2021. aasta festival TubIN keskendub Tubina Tartu-aastate loomingule. Festivali keskmes on ka ta õpingukaaslase, Eesti ühe eredama andega helilooja Eduard Oja ja nende õpetaja Heino Elleri looming. Samuti kõlab festivalil Sergei Prokofjevi, Zoltán Kodály ja Béla Bartóki muusika, kellega Tubin isiklikult kokku puutus. Festival toimub Eesti Kontserdi, Vanemuise teatri ja Heino Elleri muusikakooli koostöös, kunstiline juht on Mihhail Gerts.
